Saare idapiir, varasem siin päiksekiir!

Kaart

Pöide valla tekkimine ja edasine areng (Vald-Külanõukogu-Vald)

Vallavolikogu

1891. a.vallareformiga liideti Keskvere, Koigi, Orissaare ja Oti mõisavallad, Pöide kirikumõis, Reina, Uuemõisa ja Tumala Uuemõisa vallaks keskusega Kärneri külas. Kihelkonna põhjaosast läksid mõningad alad Maasi valda.

1905.a. revolutsioonilisel liikumisel oli Pöides tugev poolehoid. Vägivallategusid siin siiski ei juhtunud, põletati vaid mõned mõisaküünid. Seda enam tegutseti seadustega enam-vähem lubatud raamides. Uuemõisa vallakirjutaja Ernst Sarapuu’ga eesotsas andis Pöide Saaremaa kõige radikaalsemad juhid, kes oma aktiivsusega Kuressaare ja Pöide rahvakoosolekutel detsembris 1905.a. said kuulsaks “pöidulaste parteina”. Karistussalk saabus Pöidesse vana-aasta õhtul 1905 ja peatus Uuemõisa vallamajas. Suurimaks süüdistajaks olnud Uuemõisa omanik Nolcken. Eriti otsitud siin E. Sarapuud ja M. Trulli. Neil aga oli õnnestunud pageda. Hiljem andis Sarapuu end ise võimude kätte ja 1908.a. karistati teda 3-aastase kindlusvangistusega.
 



Varaseimas meieni ulatunud Saaremaa üksikuid maakohti loendavais ürikuis nimetatakse seda ala, mis moodustas Pöide ja Jaani kihelkonna, Horele-ks. Horele nimega, mis on säilinud praeguse Ardla (veel XVI saj. Hordele) küla nimes, esineb Pöide ainult ühe korra ja nimelt 1233.a. teostatud Saaremaa jagamist äramärkivais ürikuis, mille järgi Horele ja Mone, langesid ordule. 1254.a. peale rakendatakse kihelkonna kohta eranditult ainult Pöide (Peude) nime, mis kuni XVII saj. lõpuni haaras ka hilisemat Jaani kihelkonda.

Põllupinna headuse tõttu kujunes asustus Pöides juba muinasajal tihedamaks kui Saaremaa teistes osades. Varasem asustus paiknes piki tervet kihelkonda läbivat maanteed ja selle lähemas naabruses praeguste Ardla, Muiküla ja Tornimäe ümbruses. Selle rühma esiajalooline keskus näikse olnud Ardla, mis andis oma nime - Horele - tervele kihelkonnale. Hõredamalt ja osaliselt koguni täiesti asustamata olid rannikualad.
13. saj. II poolel rajab Liivimaa Ordu Pöidele linnuse. 14. saj. I poolel ehitati see ümber suurejooneliseks kihelkonnakirikuks. Pöide Maarja kirik on Saaremaa kõige suurem kivikirik. Ümber selle tekib kihelkonna keskus ja selleks oli Levala küla kuni 1918. aastani omades kolm kauplust ja kõrtsi.

1564.a. müüs ordufoogt Heinr. Lüddinghausen-Wulff Maasilinna foogtkonna Taani kuningale Friedrich II, millega algas Pöides Taani aeg. Taani võimu esimesed aastad tõid kihelkonnale küllaltki suuri raskusi, eriti just nende võitluste näol, mida peeti taanlaste ja rootslaste vahel Maasilinna lossi pärast. Et taanlastel oli raskusi lossi kaitsmisega, siis lasksid nad ta 1576.a. õhku. Sõdade tagajärjel vähenes ja vaesus kihelkonna rahvastik, paljud talud ja isegi terved külad jäid tühjaks ja kadusid. Enne kui rahvaarvu juurddekasv suutis tõsta asustuse endisele tasemele, puhkes uus sõda. 1611.a. sügisel tungisid rootslaste väesalgad Muhu kaudu Pöidesse ja jäid siia talvekorterisse. 1612. a. jaanuaris tungisid nad siit ühes mandrilt saabunud uute vägedega edasi ja laastasid kogu maakonna, viies lahkudes hulgana kaasa siinseid talupoegi. 1618.a. oli Pöides 50% kõigest talurahva valdamisel olevast kultuurmaast söötis.

Eramõisade valduste kõrval oli Pöides üle 100 adramaa talumaad; need maad ei moodustanud asustuslikult omaette suletud tervikuid, vaid asusid enamuses hajavaldusena riigi kätte jäänud talumaade hulgas. Nii oli Reinu mõisa valdamisel Kahutsi küla ja üksikuid talusid Iruste ja Levala külast. Jaani kihelkonda kuulus muuhulgas siit Are küla. Otimõisa päralt oli enamik Veere ja osa Välta külast. Kingli mõisa valduses aga Neemi, Pahavalla ja Kuke küla.

Rootsi ajal asutati siia endisele kolmele ametkonnale lisaks veel neljas - Laimjala (Gustafsdahl) ametkond, samanimelise mõisaga keskuses. Pöördelisema tähendusega siinsele talurahvale oli Karl XI poolt alustatud agraarreform, mis tõi põhilisi muudatusi talurahva sotsiaalsesse ellu.

Raskelt tabasid kihelkonda Põhjasõda ja katk. Venelaste röövsõda ja taud nõudsid kohutavaid ohvreid. Suremuse tagajärjel tühjaks jäänud talude ja maade hulk oli ääretult suur. See kestis aastakümneid, enne kui maa kosus. Veel 1731.a. oli Pöides 426 täiesti tühja, söötis talu ja ainult 290 asustatud talu; seejuures oli viimaste tööjõud ja vahendite hulk nii väike ja nõrk, et ei suudetud kaugeltki majandada taludele kuuluvaid maid ennekatkuaegses ulatuses. Rahu saabudes talurahva arv vaatamata üha raskenevaile elutingimusile ja halvenevale õiguslikule ja majanduslikule seisundile kasvas siiski jõudsasti.

1848. aastal oli Pöide kihelkonnas 2413 elanikku. Seoses tsaarivalitsuse poolt soositud usuvahetuse aktiivsusega piirkonnas valmis 1873. aastal Tornimäel Neitsi Maria kirik. See tegutseb siiani ja on Saaremaa kõige suurem vene õigeusu kirik. Koos kirikuga ehitati Tornimäele pastoraat, köstri maja ja koolimaja. Raske nälg tabas Pöidet 1868. ja 1869.aasta viljaikalduse tõttu. Puhkenud näljahädast ja sellele seltsinud taudidest pääses kihelkond alles väljastpoolt tulnud toetuse ja riikliku viljalenu abil.

Kirikuliselt oli kogu Saaremaa XIX saj. keskel jaotatud 13 kihelkonnaks vt. kihelkondade kaart.

Pöide vallavalitsus © 2017